Ei olnd seal ümber ühtki valda…

See juhtus mõne aja eest,
kui kaks kohalikku meest –
Ignatsi Jaak ja Hensugusta
püüdsid Porijõe peal kala
selle selgusetust veest.
Ei olnd seal ümber ühtki valda,
kauguseski kuskil küla,
ligiduses mõnda silda,
rääkimata sõiduteest.
Hensugusta püüdis lesta,
polnud näind niisugust ta,
ei saand see olla looja loodu,
pidas paremaks ta lasta
vaikivasse vooluvette.
Ignatsi Jaagul sattus kätte
aga salakaval luts,
kelle esimene ots
oli hoopis konna moega.
Küll käega rehmas korra Jaak,
kuid läind oligi ta saak.
Päev see kulges omasoodu.
Kes teab, kas miski kurja väega
või kas ei olnud keelt neil kasta
või liig vilets ninaesine
või oli saak neil kesine –
mehed paadis läksid riidu
ja kummuli käis nende vene.
Vaene Hensugustakene,
heitis seljast kalli kuue,
vehkis kätega kui sõge,
justkui põgeneks ta võllast,
kuni jalad tundsid kallast.
Jaaku põhja tõmbas vesi,
uppuv paat veel pakkus tuge,
kuid Rootsi kuningalt ja kullast
tukat kadus keset jõge.
Mehed mures kahekesi
teine teise kalda poolel
küll riius, aga ühel meelel.
Tarvis läheks taevast väge
ja kaht kanget eesti meest,
et uppund paati kätte saada
sealt vetesügavuste seest.
Ei läind pooltki päeva mööda,
kui Hensugusta pani ette,
et las Jaak see hüppab vette,
lükkab paadipära üles,
tema ise tõmbab eest
ja veab paadi välja süles.
Mõeldud, vaeva nähtud, tehtud.
Mehed ühendasid jõud
ja õhtuks paat sai välja veest.
Küll kahte lehte lendas lehti,
kui vaenukirve abil tehti
kaldapuudest kaks uut mõla.
Jõest koos kala püüti veel
ja rahumeelselt jätkus sõud,
kuid sedakorda kuival maal.
Ei olnd seal ümber ühtki valda,
kauguseski kuskil küla,
ligiduses mõnda silda,
rääkimata sõiduteest.