Kallis Päevik, tahtsin täna
jalga panna talvesaapaid.
Oled näinud ju mul neid
seest ja äärtest karvaseid,
talviseid ja paksemaid?
Ilm ei olnud kuigi kena,
kuid teisi ma ei tahtnud, kuna
juba nädalaid või kuid
olin vanu kummikuid
igapäevaselt ma kandnud,
mis küll sissetallatuna
olid üpris mugavad,
kuid kulunud ja igavad.
Nende tallad kandmisest
olid juba otsad andnud,
vist augud olid kummi sees.
Nii võis arvatagi, sest
ma vahel olin tundnud,
et kummikutes oli vett
või lihtsalt veidikene niiskust,
eeskätt loomulikult siis,
kui käisin jalgupidi vees,
sest maa veel oli ikka must.
Niisiis paotasin ma ust,
vaid külma hingust oli tunda,
see kinnitas mu kavatsust
täna talvesaapaid kanda.
Panin jalga, aga kohe
taipasin, et need ei lähe,
sest saapas oli mingi mägi,
mis saapatalla kõrgeks tegi.
Üritasin saabastesse
otsejoones näha sisse,
kuid valgust neisse langes vähe
ja saapasäärest nii ei näe ka.
Katsusin siis ühe käega.
Ei olnud tegemist seal mäega
ega müstilise väega
ja ka hiired polnud käinud,
ma nende jälgi oleks näinud.
Tuvastasin olukorra.
Soojad sisetallad läinud
olid saapas kahekorra.