24.07.2018

Kallis Päevik, tulin äsja
ühest erilisest paigast.
Sel ümberringi kõrge tara,
seestpoolt kostus kisa-kära,
kuulsin kõrvulukustavat müra,
nägin silmipimestavat sära.
Pisut alla poole palgast
andsin sissepääsuks ära,
kuid sain vastu ainult asja,
mis käib rõngaks randme ümber.
Tehing tundus esmalt ämber,
kuid raha – see on ainult number
ja mis mul targematki teha.
Platsil lookles järjekord,
milles oli rahvahord
moodustanud inimrea.
Seisin sabasolijate taha,
ettepoole polnud näha.
Mis seal pakuti, ei tea,
sest rivis täpselt minu ees
seisis niisugune mees,
kel mu vaate varjas keha
ja ta hiigelmõõtu pea
päikselgi ei lasknud paista.
Ma ei jõudnud enam seista,
panin seljakoti maha,
seadsin ennast selle peale,
pihkudesse peitsin lõua
ja mõtlema jäin kõikse heale,
kui järg minuni kord jõuab.
Ootasin seal tunni, kaks,
juba kiskus hämaraks
kui unelmaist ma ärkasin,
nii neisse olin vajunud,
nüüd tualetti olnuks vaja.
Vaevalt seda tajunud,
kui ees mul seisis väike maja,
sel “WC” silti märkasin
just täpselt siis, kui vajasin.
Küll tol hetkel tundsin rõõmu,
end kiirelt püsti ajasin.
Võtsin suuga suure sõõmu
veel kraanist külma kosutust,
niiet väiksest valamust
lendas põrandale vett.
Mu kasutatud taskurätt
seal leidis korduvkasutust.
Rohkem ühtki elamust
ma seal paraku ei saanud,
vaid loetud hetked olid jäänud,
pea sulgetigi asutust.