08.04.2018

Kallis Päevik, viimaks ongi
kevad jõudnud Eestimaale.
Veel üleeile vihma valas,
viimne lumi kiirelt sulas
sooja kevadpäikse lõõsas.
Tegin kraavi sulaveele,
mis mu murul jäänud vangi
iseloodud järvesängi,
oma krundilt naabri poole,
et vesi läheks sinna teele.
Praktiliselt terve päeva
mina tegin aiatöid.
Uue välimuse said
iga viljapuu ja põõsas.
Küll olid vintsked oksad, kuid
rohkelt kärbitud sai neid.
Loodan, et see tasub vaeva.
Aiamaad ma veel ei kaeva,
ei jõua mina taguda,
labidaga raguda
läbi sellest igikeltsast.
Nagunii ei pääse naadist,
orasheinast ega maltsast.
Kasvuhoone kastmisvaadist
lasin välja surnud konna,
ju läks ta talvituma sinna,
vaesekene külmas hukkus.
Vaatepilt ei olnud ilus,
kui ta vaadist välja kukkus.
Tahtsin tedagi siis saata
sellesama naabri aeda,
jälgisin ma veidi aega,
et ega naaber aknast vaata.
Kuid siis selgus: konn on elus,
ta seal tünnis ainult tukkus,
nii need kahepaiksed teevad.
Tahtsin konna tuppa tuua,
anda talle sooja juua
ja siis miskit maitsvat süüa.
Mida küll need konnad söövad,
kiskjateks on nad ju loodud?
Meenus mul see väike puuk,
kes hiljuti sai koju toodud,
kui ma olin metsas käinud,
see olnuks praegu sobiv söök.
Kahjuks puuk nüüd oli läinud.
Mina juba mõnda aega
polnud teda rohkem näinud,
ju läks ta ise teise kohta
ja oli ilmselt ära söödud.
Või äkki naaber pani pihta
ja viis mu puugi enda aeda…