04.05.2018

Kallis Päevik, anna andeks,
aga mul ei ole olnud
kirjutada sulle aega.
Vahepeal on ette tulnud
meil siin igasugust jama.
Juhtus taaskord täpselt sama,
nagu juba korra varem.
Vares tegi naabri aeda
sellel aastal jälle pesa.
Naaber tõstis kohe kisa,
ju peab seda halvaks endeks,
ta üldse kõige pärast halab.
Tema arust oleks parem,
kui ka puudel poleks lehti,
poleks linnulaulu, päikest,
ühtki kerget tuuleiili,
ei murus värskeid võililli
ega öises taevas tähti
ja ka vana vahvat siili,
kes meil lehekuhjas elab.
Minu meelest ta ei salli
seda konnakestki väikest,
kes mu kastmistünnist pääses,
toas mul teadvusele naases
ning hiljem tema aias nähti.
Igatahes oli jälle
naabrimehel kisa lahti,
sest puu all olid oksatükid,
see ei meeldinud ju talle,
ja auto esiklaasil plekid.
Naaber uurimise teostas:
vares tema auto reostas.
See vaid nalja pakkus mulle,
terrassil tegin lahti õlle,
mis lisas veelgi õli tulle
ja kassi võtsin endal sülle.
Minul nägu naeru täis,
tõotas tulla põnev õhtu.
Vihaga tõi toast ta püssi,
tõstis püssitoru üles.
Ühe silmaga siis sihtis,
ju ta tapvalt lasta tahtis,
kuid laskis hoiatavalt õhku.
Mina aga hoidsin kassi
kindlalt kinni oma süles.
Aeg järsku aeglasemalt käis,
vähemasti nii mul näis:
hoopis mind mu naaber vahtis,
pilgus vihaleek tal põles
ja ennenägematu põlgus,
püss tal oli kindlalt palges.
Kõik see juhtus nagu filmis,
siis pilt läks mustaks minu silmis.
Justkui uks mu taga sulgus,
eemal paistis kutsuv valgus,
udukogus seisin valges,
ümberringi tühi väli,
keegi minu suunas tuli…
Ja siis järsku nagu oli
naabri häälekaja kosta,
ta nägu vaatas mulle näkku.
Ta ei tahtnudki mind lasta,
vaid vana aiatool mul kokku
suure raskuse all vajus.
Kass, va vana pudulojus,
on vist kaalus juurde võtnud,
tema suure kere tõttu
ma napilt oleks elu jätnud,
kukkumine võinuks tappa.
Õnneks naaber tuli ruttu,
aitas maast mind tõusta püsti,
talutas veel kaenlas tuppa,
sest ma ei tundnud ennast hästi,
ju pea vist olin ära löönud.
(Ausalt, ma ei olnud joonud!
Õllest, mis mul maha kukkus,
lainetas seal ainult loik.
Kass, va sunnik, seda lakkus,
terrassil sellest veel on laik.)
No vot siis, niisugune seik.
Õnneks lõppes hästi kõik.
Nüüd varesel on pesas pojad,
konnakullesed on sajad
naabri pool basseinivees
vahvalt kubisemas sees.
Ja ma sain uue aiatooli.
Ning õllest enam ma ei hooli,
kuigi naaber tahtis lasta,
kui aitasin tal autot pesta.