Ei keegi enam mäleta,
kas üldse tegemist ses tõega,
ent rahvasuu ei valeta,
et ennemuiste ükskord ammu
kõndis Saaremaal Suur Tõll.
Tihedalt ja truult tal kannul
seljataga pidas sammu
Piret, tuules lehvimas ta põll.
Tõll vaatas põhja, vaatas lõuna,
ida suunas, läänekaarde,
sammud seadis Sõrve säärde,
jõudis Kaali järve juurde,
tee tal lõikus Leisi jõega,
kaes Viidumäele, Koigi sohu.
Polnd piiri Tõllu mõttelennul,
otsis sobivaimat kohta, kuhu
rajada saaks kapsapõllu.
Siht viis Pireti ja Tõllu
murdund maa ja ilma äärde,
suur Läänemeri tuli ette.
Tõll pangapealselt vette
pikalt mõtlemata astus,
kaasal ulatas veel käe,
kalli Pireti siis süles
kandis kaldakividest ta üle,
küll loksutas neid lainevaht,
kuid siis otsa lõppes laht,
silma hakkas kaunis koht.
Tõll kui tõrrest kõmas: “Näe!”
Ühes kõigevägevama väega
taas vägilased jõudsid maale.
Tõll põlvitas sääl sambla pääle
Piret kõrvale tal istus,
ise hoidis kahe käega
paisund põllealust pauna.
Tõll köhatas siis selgeks hääle,
saarest kaugemalgi kostus,
hiidlasedki kuulda said:
“Siia ehitame sauna!”
Vaid päevaga ja takka ööga
Tõll kuuskedest sai kena koja,
veel vaevu valmis oli tööga,
kui saunalaval sedamaid
Piret ilmale tõi poja.
Pea kesk lahte laiuv laid
kandma hakkas kapsamaid
ja kapsaid kõige priskemaid.