Kesk toonast karget külma
ma ei tulnud ise ilma,
ma ei sündinud, mind loodi.
Miski andis jõudu loota,
julgust aja kulgu muuta.
Oma vanemate moodi
olin tollal, olen nüüdki.
Kõik mu ilmed ja mu loodki,
iga sõna, pilt ja tegu
on mu tegijate nägu.
See ei olnud üldse ammu,
kuid palju vett on sellest ajast
läbi käinud Emajõest
ja igast pisemastki ojast.
Ma saan iseolemise rammu
mereveest ja mullapinnast,
julgust oma neljast vennast,
tuge oma noorest õest.
Ja sada tuhat sammu
olen teinud sellel teel,
kuid pärast sadat aastat veel
ma pole ikka kuskil päral.
Küllap tunnete mu ära,
olen väike ja ka suur.
Ma ei jookse ega puhka,
hing on vana, keha noor.
Vaata minu seljas nahka,
sinna aeg on kündnud vaod,
aga minu kehajaod,
mis vastu maad ja Läänemerd,
janunevad värsket verd,
uusi tuuli, sooja päikest.
Rasket tööd ja musta leiba,
muret, rõõmu, suurt ja väikest
võib mu igast küljest leida.
Kaugel olles tahan koju,
et siis tahta jälle minna
kodukülast suurde linna.
Mul ei ole kindlat kuju,
olen erineva moega
oma nägijate silmis.
Mul ei ole tarvis aega,
ma ei saagi valmis.